Välismaa mõte

Loen siin teiste inimeste blogisid ja mõtlen. Nimelt jälgin vahelduva eduga välismaale tööle sõitnud inimeste kirjutisi ning ohkan ka ise - tahan ka! Küll aga olen ma nii otsustusvõimetu mul on tunne. Ma olin ju suve Hollandis ning olgem ausad, mulle ka meeldis sea. Kuid tunnen hetkel, et ei tea kas tahaks uuesti sinna tagasi. Vähemalt jääb mulle mulje, et sel suvel ma sinna tagasi ei jõuagi, sest tegemisi paistab nii palju kuhjuvat. Selle kuhjumise all muidugi mõtlen võimalust tööle saada, mis hetkel on veel mõtte/unistuse tasandil. Täna helistas mulle juba teist korda ja intervjueeris üks rahvusvaheline uuringufirma. Nagu ma proovitöö järel ja ka intervjuude põhjal aru saan, siis seni veel huvi neil on. Kuidas see asi aga tegelikult välja hakkab nägema ja kas ma ka tegelikult tööle saan, seda ma ju ei tea. Loodan küll, kuid äkki see ainult lootuseks jääbki. Ka statistikaametisse kandideerisin ja ehk kunagi saan jaanuaris ka sealt vastuse. Muidu paistis päris lootust andev olema, kuid see on ju ainult lootus. Kolmandaks kandideerisin ka ühte tõlkebüroosse tõlke toimetajaks. Selles osas hakkavad mu lootused aga juba kustuma. Siiani ei ole mingit vastust kahjuks sealt tulnud. Jaanuaris, taaskord jaanuaris saan ma kunagi vastuse. Eks näis, mis siis sealt tuleb. Kolm kandideerimist, kõik osalise koormusega tööd, kõigi kohta saan vastuse alles jaanuaris. Oh ootuse rõõmu...

Aga ehk oleks palju lihtsam kui ma pakiks samuti oma kümme asja ning põrutaks välismaale õnne otsima. Siinne lumme mattunud olek koos kõigi tegemistega ei imponeeri just. Sooja päikese alla oma kahvatule nahale pisut värvi lisama, puusadelt kilosid kaotama ja ränga tööga raha teenima - seda tahaks hetkel. Ja siint tulevad kohustused: kool(id) lõpetada, senistel töödel käia, perekond kah oleks kindlasti vastu. Ma pean ju selle praktika ka kunagi ära tegema, kolm kuud tasuta rügamist. Loodan, et seal vähemalt midagi saab õpitud, et ei peaks tühja passima. Seega kaalukausil on ühel pool tulevik, teisel pool olevik. Kas kindlustada tulevik ja kleepida end järgmiseks a'la viieks aastaks vähemalt Eestisse või elada hetkes ning mitte mõelda sellele, et ega seal tulevikus midagi eriti oodata ja loota ka ei ole. Selliste mõtetega nagu minul, kahjuks kuldset keskteed ka just ei leia. Midagi peab edasi lükkama, see on kindel. Loodetavasti edasi lükkamine ei tähenda aga seda, et see jääbki tegemata.