Tagasiulatuvalt ja ette vaadates

Niisiis on aasta möödas viimasest postitusest. Võin kinnitada, et tol hetkel tehtud sokid said valmis ja mõni paar veel lisaks. Samuti sai õmmeldud, heegeldatud ja nõelkudumist tehtud. Õmblesin ma valmis ühe vaipkleidi ja selle alla käiva linase särgi. Omanik sai need kätte ja oli nõus ka poseerima:(Metall ja nahk ei ole minu käte töö, ainult riidest esemed. Laps ka mitte minu.) Lisaks sai parendatud ja täiustatud ühe noormehe linane särk ning valmis õmmeldud ka linased püksid, mis oli minu jaoks lust teha. Sealt edasi plaan ka enda vaipkleit kunagi mulle kingitud kangast valmis teha. Lisaks on pooleli ka minu ilus valge linane aluskleit ning vaipseelik. Oeh, nii palju oleks teha ja see on päris mõnus tunne kui tegevust on ja samas kiiret ei ole kusagile.

Heegeldamistöö jõudsin enne ära kinkida kui pildistamiseks läks, kuid üks veel tärgeldamata äärepits ootab oma paarilist, et siis samuti riiuleid kaunistama asuda. Üritan siis meeles pidada, et pilti ka teha. Äärepitsi heegeldamise eesmärgiks oli lisaks tehnika meeldetuletamisele harjutada enne, kui asun ühte hästi ilusat kardnat tegema. Loodan, et leian ka akna(d), kuhu see sobiks ja siis läheb tegemiseks. Pildi peal näeb küll väga ilus välja, seega irl on kindlasti ilusam:Lisaks asusin ühe heegelmustri proovilappi tegema. Kuna jõulud tulemas ja nagunii Sarajevosse mingi käsitöö oli vaja kaasa võtta, siis haarasin lisaks nõelkudumisele ka heegelnõela ja lõngakera. Plaan on jõuludeks heegeldatud kingikott(id) teha. Muidugi peaks see asi nägema välja nii, et kink olemas ja siis heegeldan vastavas suuruses koti ümber, aga mul paistab minevat nagu vastupidi. Vähemalt hetkel kingitust ei ole ja õnneks olen vaid proovilapi juures. Kui nädalavahetusel suudan leida midagi sellist, mis jõulukingiks läheb, siis on põhjus kohe ka kott heegeldada.

Kudumise osas lisaks selliseid uudiseid, et õppisin uue tehnika ära -> nõelkudumine. Võtad nõela ja kood endale nt sokid või kindad või mütsi või erilise kannatlikkuse ja kehakuju muutumatuse korral kampsuni. Kude jääb väga tugev, tihe ja soe. Lisaks sellele see ei hargne isegi augu korral nii nagu tavaline varrastega kootud esemed ning tüütuid jätkamise otsi ka kusagil ei tolgenda. Miinuseks võiks nimetada olematu kiiruse. Võrreldes teiste tehnikatega läheb ikkagi tükk aega aega enne kui sentimeeter jälle juurde tekib. Võib-olla tuleneb see minu algaja tasemest, kuid aeglasem on see kindlasti. Küll aga saab nt lennukisse kaasa võtta, sest nõel on luust ning seega detektorid seda sinu taskust ei leia minuteada. Lisaks on see tömbi otsaga, suur ning lame. Vaevalt, et seda nüüd relvana saab kasutada. Tehnika on aga ise vaatamisväärsus, vähemalt Vantaa lennujaamas hommikul nikerdades jõuti uurida, et mis asja ma seal siis teen. Kahju, et soome keel piisavalt suus ei ole, et oleks saanud pikemalt seletada.

Tegin endale lisaks ka väikese kingtuse eelmine aasta ning tellisin Haapsalu sallide raamatu: http://www.apollo.ee/product.php/0192562
See on nii kaunis ja suurejooneline raamat, et iga kord lehitsedes tahaks valged kindad kätte panna. Kui ma ennast piisavalt enesekindlalt tunnen, asun sealseid mustreid teostama. Praegu on aga aukartus ja oskamatus see, mis tagasi hoiavad. Arg ühesõnaga. Aga usun, et see hetk ei ole enam kaugel, sest ükskord algab aega...

Praegu aga naudin oma lennujaama elu edasi, sel korral siis Budapestis. Selgituseks nii palju, et olen teel Tartust Sarajevosse konverentsile ning hetkel olen oma reisiga peaagu lõpusirgel. Neljapäeva õhtul kl 5 ajal alanud lumine autosõit Tartust Tallinnasse jätkus praamiga üle lahe Helsingisse minemisega, seejärel külmas Helsingi hilisõhtus jalutuskäik sadamast bussijaama, bussisõit lennujaama ning pärast ööd Vantaa lennujaama pinkidel, 7:40 õhkutõus, et teha vahemaandumine Budapestis (üle 4 h vahepeatust) ja jõuda nii umbes 14:35 Sarajevosse. Kui veel mingi transpordi kesklinna ka saab ja voodisse jõuab, siis ei olegi kõige hullem. Ning umbes täpselt 9 ööpäeva möödudes alustan 5. detsembri päeval seiklust tagasi. Maršruut jääb vist samaks, ainult sel korral Tallinnast sõidan Tartusse bussiga. 6. detsembri lõunal siis peaksin juba tervitama jõulumeeleolus Tartut.