Loogikaviga

Istun järjekordselt oma voodis, sülearvuti toetatud jalgade peale, ning tehes järjekordselt ühte oma mitmetest tööülesannetest. Ja nagu tavaliselt läheb mu mõte uitama. Sealjuures avastasin oma mõtetes loogikavea. Millegi pärast ma arvan, et kui mul on rohkem tööd, siis ma teenind rohkem raha. Küll aga on nii, et mida rohkem ma jõuan tööd ära teha, seda rohkem ma raha saan. Kui mul on sada töökohta ja ma ei jõua ülesandeid ära teha, siis ei ole võimalik ka teenida selle pealt. Teisest küljest aga, kui olen ühe ülesande lõpetanud ja teist peale võtta ei ole, siis ei ole ka võimalik jällegi teenida...ja kus siis siin loogika või kuldne kesktee on?

lost

I feel like I'm starting to loose myself. I don't actually remember the time when I last time went out with friends. Last weekend I had a home defense event when we stayed in the forest for the weekend. Two nights camping outside in this nice cold Estonian spring was the time when I could just be with other people. I wouldn't say that I was with my friends, but I was with people. Although I have a job that means a lot of communication and talking with people, but that is not it. If I have an interview with someone, it doesn't mean that I automatically have a conversation. On contrary, this kind of things often make me tired and after this I don't want to see anybody. So loose my job or loose people? At the moment is happening the second part, loosing people. I just hope I will not loose myself like this.

Korp!

Järjekordne loeng, kus keskendumine ei taha kuidagi välja tulla. Selle asemel aga liiguvad mõtted huvitavaid radu. Üks kummaline teeke viib mind korporatsioonide juurde. Naiskorporatsioonid on minu silmis omandanud kujutuse, kus naisi õpetatakse olema tagasihoidlik ja ühiskonnas edu saavutava mehe toetaja, kuid alati varjus liikuja. Minu tutvusringkonnas olevad naiskorporandid suruvad end mehe nimel alla või siis ilma meheta tunnevad end kui poolikud, tegutsevad kardinate taga. Ma ei nõustu sellega eriti, eelistan selles osas võrdsust ning rollid peaksid olema jaotatud vastavalt inimeste võimetele, mitte tema soole või vanusele. Nädalavahetusel toimunud rivitunnis, kus iga inimene sai olla käske jagamas, oli küll mõni neiu nii ülevas meeleolus, et ei suutnud käsku väljagi öelda ilma, et oleks itsitanud. Ehk oli see tema viis, kuidas tulla toime närvilisusega? Teisalt mõni noormees tegi sama asja - itsitas plikalikult oma lauslolluse üle ma ütleks. Ma ei pea lolluse all silmas seda, et käsud sassi läksid, sest seda juhtus kõigiga. Kuid lollitamine ja selle üle naermine, see on juba lollus minu meelest. Inimeste eneseuhkus laseb neil mõelda, et isegi kui nad eksivad, teevad nad õigesti, sealjuures olles ise oma eksimuste üle uhke.
Ma ei ole kindel, et leiaksin naiskorporatsiooni, mis laseks naisel, üksikul indiviidil, naisterahvana tõusta kõrgemale kui naiste mass. Seltsid või segakorporatsioonid võivad jääda aga liiga vabameelseks. Mees ma aga kahjuks ei ole ning seega meeste korporatsiooni astumine kohe kindlasti kõne alla ei tule. Aga võib-olla see ei olegi siis minu jaoks mõeldud, vähemalt hetkel. Ehk tulevik toob paremaid pilte sellesse pildistikku.

Taktsammu marss!!!

Olen teist nädalavahetust tegevliikme sõdurioskuste baaskusrsusel kaitseliitlastele ehk TSOBKkl-il. Viimasest rivitunnist tulnuna on põsed külmast veel punased ja keha külm, kuid sama nadid on ka mõtted. Kuigi meid kiidetakse pidevalt, et me oleme tublid ning mõned tunnid õppinud seda, mille sõdurid suudavad endale selgeks teha mitme nädalaga, on sõdurid siiski selle selgeks teinud, mitte nii nagu meie - midagi aimame, kuid reaalselt ei oska. Puterdamisi on nii palju ning samm läheb isegi takti lugedes mõnel sassi, siis on vaatepilt enam mitte koomiline, vaid HALEnaljakas. Sealjuures ajan ka mina need sammud sassi, pööretest ja muudest asjadest rääkimata. Marssudes paremale, vasakule või ümber pöörates tahad ikkagi anda parimat, kuid välja kukub nagu tavaliselt. Kui ümber pööramisel peaks see toimuma: käsklus parema jala alla, teed sammu vasaku jalaga, sammu parema jalaga ning seejärel pöörad ja teed uuesti sammu vasaku jalaga. Mina suudan selle ümber pööramise ja vasaku sammuga astumise teha kuidagi korraga. Takt on üldsegi sassis. Paremale pööramisel tuleb parema jala alla käsklus paremale pöörd, teha vasaku jalaga samm ette ja paremaga kõrvale. Vasakule pööramisel on käsk vasaku jala alla, teha samm parema jalaga ning vasaku jalaga samm vasakule. Küll aga tekib effekt, et kukun ümber või märkan, et olen teistest kusagil ees või ei tea kus.
Hakak või kodus marssima mööda tuba ringselt ringi, sammu pikkus 80 cm.
Veel üks asi, mille segamini ajan, on paremale/vaskule vaat. Kui peab taktsammult valvelsammule üle minema, suudan ma pead juba kusagile keerata, mitte ei vaata aga otse, nii nagu peaks. Valvelsammule mineku käskluse järel, mis järjekordselt vasaku jala alla, peaks olema samm paremaga ja rõhutatud samm vasaku jalaga. See rõhutatud samm tahab aga sageli näha välja kui tavaline samm, või kui rõhutatud, siis väga imelik näeb välja.

Niissiis, kokku võttes ma ei oska rivis liikuda või siis kui võtta natuke leebemalt, vähemalt enamik meist panevad millegagi puusse...

E. Vilde "Mäeküla piimamees"

Väike raamatukokkuvõte ka, et noh, loetut tulevikus üle lugema ei kipuks.
Esimene raamatu kokkuvõte tuleb Vilde teosest "Mäeküla piimamees"

Tegelased:
- mõisnik Ulrich von Kremer: vanapoiss, elab pooleldi lagunenud, pooleldi ehitamata mõisahoones. Tal on korter linnas ning õed-vennad elavad Särgveres, veedab seal nädalalõppusid. Armastab oma valdustel ringi jalutada.
- Tõnu Prillup: Prillupi sauna peremees, kahe lapse Anni ja Juku isa, Mari mees. Hiljem saab endale Mäeküla piimad ja Kuru.
- Mari Prillup: Leenu Prillupi, Tõnu esimese naise õde ja nüüd Tõnu teine naine. Kange ja isepäine.

Järjekordsel jalutuskäigul oma maavaldustes satub mõisahärra Prillupi aia taha, kus näeb esimest korda Mari - Prillupi uut noort naist. Kui Mari mõisa aknaid pesema tuleb ning ka lüpsil abiks on, hakkavad poissmehel tekkima tunded nooriku vastu. Oma tahtmise saavutamiseks otsustab ta teha Tõnuga kaupa, et kui tema naine vana härra hilisõhtutel meelt lahutab, saab Prillup vastutasuks Kuru koos piimamajapidamisega. Saunikule on see võimalus, mida ei saa kasutamata jätta ning mees asub Mari pinnima ööd kui päevad, et too nõustuks mõisahärra tahtmist tegema. Meelitamiseks kasutab Tõnu nii ähvardusi kui lubadusi ning lõpuks õnnestubki mehel naise vastuolu murda. Kui aga naine oma lepingut täitma asub, muutub Mari Tõnule kalliks ning see hakkab mehe hinge närima, et kuidas ikkagi Mari käib teise mehe juures. Tõnu unistus uhkest piimaärist muutub samuti peagi kibedaks reaalsuseks. Linnas piimaga äritsemine ei ole lihtne töö ning hakkavad tekkima raskused toimetulekuga. Lõpuks jääb Prillup ka mõisnikule võlgu, kuigi see ei tõsta oma hindu ja igati Tõnule vastu tuleb. Tõnu äng Mari pärast kasvab aina suuremaks, samuti on jutud liikvel. Lohutust leiab mees viinapudelist ning isegi kui ta püüab, ei taha elu kuidagi kergemaks minna. Järjekordsel müügiretkel linna, jääb Prillup linna sõites ööbima kõrtsi, kus öö veetmise asemel satub mee järjekodse pilkamise ohvriks, kus mehed võtavad sõna Mari käitumise osas. Hommikul sisse maganuna ei lähe järjekordne müük hästi ning tagasiteel satub tuhvlikingsepp Maasikaga kõrtsilaua taha muresid kurtma. Alkoholi uputatakse muremõtted ning samuti päev. Õhtul teele asudes otsustab Prillup kõrtsis mitte peatuda ja otse koju sõita, külma vastu võitleb ta aga piiritusega. Öö on aga külm ning see teeb oma töö. Hobune sõidab aga kodu poole ise edasi ning keegi ei märka, et saanis olev inimene ei ole enab võimeline rege juhtima. Hobune pöörab ka korraks sisse kõrtsihoovi, kus tavaliselt on peatutud. Keegi aga seda tähele ei pane ning külmetav hobune jätkab teed kuni koju jõudes Mari külmunud Tõnu saanist tuppa tarib. Kahjuks ei ole aga enam midagi teha ning naisest saab lesk. Enne kui mees mulda sängitatakse, käivad aga mitmed kosilased, kes soovivad võtta Mari koos hetkel kehtiva kokkuleppega. Kosja tuleb ka sepp Juhan, kellele Mari juba varem silma jäi, sealjuures tunded olid vastastikused. Kuna Juhan aga araks lööb, viskab Mari ta välja. Kremer soovib samuti Mari seaduslikult endale saada, kuid Mari otsustab selle asemel linna kolida, kus saab vaba olla.

Südamepael

Lisan siia ka pühapäeval Ülenurmes õpitud/valmistatud südamepaela. Esimene kord ei peagi alati aia taha minema, ma arvan.

I dreamed a dream

Ma asusin järjekordselt unistama. Nagu unistades ikka, sai mõeldud nii reaalsematest kui ebareaalsematest mõtetest. Nüüd siis panna neid segamini kirja kah siia.

Esimene utoopiline unistus on see, et mul oleks aega tegeleda kõikide huvitavate asjadega, mida maailm pakub. Nii uksest kui aknast tuleb võimalusi, võimalusi mis ei võtavad energiat ja aega ning pakuvad rahuldust. Rahuldust hingele, kuid mitte rahakotile. Ok, ei hakka seda rahalist asja sisse tooma, kuid kuklapoolel ikka tiksub, et ei saa, ei saa kõike teha, peab tööd ka tegema. Niisiis, kuhu ma mõttega jäingi? Ahjaa, selle juurde, et oleks aega teha kõike, mida tahaks. Mul on nii mõnigi, khm-khm, töö pooleli hetkel. Kõigepealt siis need ära lõpetada. Ja siis oleks muidugi veel mida teha. Mu haapsalu salli mõte vaatab iga päev riiulilt vastu. Käed hakkavad iga kord selle mõtte juures protestima, et miks ma juba ei alusta sellega. Aga aukartus õnneks hoiab tagasi. Teine huvitav ja väljakutsuv asi on pääsusaba salli kudumine. Sinna juurde muidugi ka Ondas lõngast salli tegemine. Alustan ma arvatavasti tagantpoolt ettepoole, sest Ondas lõng on tellitud ja kohale jõudes läheb koheselt tegemiseks. Muidu saan korraliku nahatäie mõnelt meesterahvalt, sest lõngakerade ja riide sekka ei mahu tuppa äragi :) Aga Ondasest tehtud sall peaks välja nägema umbes täpselt selline:
Käsitöö tegemise alaseid unistusi on muidugi veelgi, kuid õnneks kõik kohe meelde ei tulegi. Huhh, lausa kergendus tundub. Njahh, kampsuni kudumine, muidugi, seda ka. Aga üks teine tore käsitööga seotud mõte on mul veel. Nimelt, kui ma peaksin lõpuks omaette elamise saama, siis ma tahan endale oma töötuba, kus oleks vähemalt ühes seinas selline võimas riiul nagu siin pildil tagaplaanil:
Sinna riiulisse saaks karpidega panna kõik minu lõnga- ja niidikerad, riided, raamatud, paberipahna ning kõik muu pudi-padi. Selles toas saaks nii töötada kui õppida kui käsitööd teha. Käsitöö tegemiseks oleks samasugune tugitool nagu siin Vaarika tänaval. Seal on lihtsalt nii mõnus istuda ja kasvõi sokki kududa. Akna all oleks laud, kuhu peale saaks asetada sülearvuti printeriga ning kusagile leiutaks ka õmblusmasina. Kuigi ma ei ole seni kõige osavam õmblusmasina kasutaja, oleks ammu aeg ju õppida kasutama. Kaks kärbest ühe löögiga. Ja siis muidugi kui kogu see varustus olemas on, ei saa ammugi unistada vabast ajast. Nagu orav rattas?

Nii, praeguseks siis unistustega kõik. Peagi ehk lisa?